Quicksummer Entertainment LLC

With One Foot in Hollywood

Estonian Daily Business With One Foot in Hollywood
Summary in the Delfi News Estonias Ticket to Hollywood $1 miljon

Forum

February 3rd, 2005

Airi Ilisson

(hopefully English available soon)

Juhul, kui eestlased paneksid mängu 12 miljonit krooni, lubab Hollywoodi tipp-produtsent Anne Marie Gillen edendada kolm Eesti-teemalist filmi.

Los Angeleses tegutseva Entertainment Business Groupi arendus- ja produktsioonipresidendi Gilleni huvi Eesti vastu tekkis seal üheksa aastat elanud ja õppinud filmirežissööri Jaanus Silla kaudu.
Nimelt saatis Silla talle kui heale tuttavale mõned Ilmar Raagi sulest jaanuari algul ajakirjanduses ilmunud mõtted, mille kohaselt soovivad eestlased arendada oma riiki kui sobivat filmimispaika ja luua tugevat tööstuskeskkonda. Kaks nädalat tagasi vastas Gillen, kelle tehtud tööde hulka kuulub täispikkadest mängufilmidest “Green Fried Tomatoesi” peaprodutseerimine, et on nõus.
Gillen pakkus välja, et kui ta saaks kasutada 12 miljoni krooni suurust fondi, siis arendaks ta kolm Eesti-teemalist ja/või vähemalt osaliselt Eestis filmitud filmi, kasutades seejuures võimalikult palju siinseid loovisiksusi ja filmimehi. Osa filmide tulust paneks ta kõrvale Eesti filmitegijate koolitamiseks.


Niisuguse stuudiosüsteemi kaasamisega ei saa eestlased Gillenile peale suruda, et tegemist peaks olema just “Ümera lahingu” või “Edasi, Kentuki poisid” filmiga. Küll saaksid võimalikus projektis osalejad talle nõu anda parimate tulemuste saavutamiseks.

Suurstuudio nõusolek
Eesti teemat ja teost ei saa ultimaatumina ette seada, sest suurstuudio peab filmi levi korraldusega nõus olema, vastasel juhul on kogu ettevalmistus asjatu. Sellepärast pakkus Gillen, teades, milline kümnest suurstuudiost mis laadi teose ja tehingu aktsepteerib, suurstuudiole ideed enne stsenaariumi, žanri või romaani lõplikku valikut. Hiljem kaasataks üks või mitu tööstuse stsenaristi, kes hakkavad tegutsema koos mõne Eesti kirjaniku, ajaloolase või eksperdiga.
Ka filmiekspert Ilmar Raag tõdeb, et 12 miljoni investeerimine ei pruugi veel sõnaõigust kaasa tuua. “Antud lähenemises on realistlikku arusaamist suurest filmiärist,” kiidab aga Raag.
Kui Eesti utoopilise 12 miljoni kroonise arendussumma leiaks ja investeeriks, võib samuti üheks nendest kolmest valitavast filmist olla juba levi osas heakskiidu saanud Hollywoodi stsenaarium. Ning et Gillenil on parajasti filmitriloogia “The Runelords” arendamine lõppjärgus, võiks ta otsustada seda filmida ja toota võimalikult suures ulatuses Eestis. “Sellest on mul mitmel korral temaga juttu olnud,” kinnitab Silla silmade särades. See oleks sama hea, kui tuua Eestisse näiteks “Sõrmuste isanda” filmimine.
Jaanus Silla tundub oma utoopiliste mõtetega pisut teisest maailmast. Ent kodumaised filmieksperdid peavad teda arvestatavaks tegijaks.
Viimased viis aastat on laiemale avalikkusele tundmatust Tartu elanikust Silla püüdnud Eestit Hollywoodi filmimaailma suunas lükata. Ta usub nimelt, et filmid võivad teha ka Eesti maailmas nähtavaks ja vajalikuks. Film on uudis riigist, selle rahvast ja kultuurist. Filmidega saab hoida, taastada ja muuta mainet – ning seda on Ameerika Ühendriigid osavalt ära kasutanud. Selle eeskujul saaks ka Eesti oma ajalugu selgitada ja end mitmekülgselt reklaamida.
USA mängufilmide tootmise süsteem on teatud mõttes kaheldamatult teistest riikidest kaugel ees. “Olles kujunenud üleilmseks majandusmehhanismiks, mille käigukastist võib puududa just Eesti hammasratas,” selgitab Silla.

Rahastamise taga
Küsimus oli, on ja jääb eelkõige rahastamise taha. Gilleni tegutsemismudel on selline, kus tootvasse firmasse on investeeritud 12 miljonit krooni, et arendada stuudio alltöövõtjana kolm filmi. Sellest on plaanitud tagastada ühe aasta jooksul 120%, investorile kuulub samuti 10%-line osalus nendes filmides kolme aasta vältel.
Iga filmi produktsiooni eelarve peaks olema 240–720 miljonit krooni. Selle raha paneb välja meelelahutustööstuse pank, ja kuna pangad ei lähe kunagi riski peale välja, ei ole see produtsendile sellest punktist edasi enam märkimisväärse riskiga ettevõtmine. Filmitööstuses aastaid tegutsenud Gillen tunneb seda masinavärki hiilgavalt. Kui tema seab paika hammasratta, mida Eesti õlitab, siis kepsu paneb kolvis liikuma juba tööstuse enda kütus.

Must-valged arvud
Milleks filmitööstusesse investeerida? Arvud näitavad, et filme toodetakse kasudega. 2004. aasta USA ja Kanada kinopiletitelt teeniti 109,6 miljardit krooni, veelgi aasta varem 109,1 miljardit.
Kinopiletid on vaid üks filmi puhul müüdavatest meediaõigustest. Ei saa unustada kaabel- ja võrgutelevisiooni, videot, videomänge, internetti, samuti kirjandusteoseid ja palju muid võimalusi filmilt kasu teenida. See on vaid algus, tööstuse parimad aastad on veel ees: tehnika areneb kiiresti, stsenaariumid muutuvad aina köitvamaks ning paljutõotavad suurturud nagu Hiina, India ja mitmed Ladina-Ameerika riigid alles paotavad oma ust.
Võib arvestada, et meediaakendest teenitav kogutulu on viiekordne. Sellest lähtudes oli USA filmitööstuse eelmise aas-ta kogukasum 548 miljardit krooni. See number on kindlasti mitu korda suurem. PricewaterhouseCoopers teatas oma raportis juba 2001. aasta suvel, et meelelahutustööstuse kasum 2005. aastal tõuseb koguni 14,4 triljoni kroonini. See on aga juba laiem haare, kus on kaasatud muusika, spordiülekanded, ajakirjad ja muu.
Ameerika filmitööstus edeneb soodsalt isegi majanduslikult raskel ajal, sest järjest kasvab inimeste vajadus põgeneda reaalsusest tingitud stressist. Rahva janu meelelahutuse järele on sama suur kui janu kuumal suvepäeval.
Kuigi see janu eksisteerib iseenesestki, suurendatakse seda veel pidevalt mitmekümnete meediaakende loomisega igale filmile. Et luua tõelist janu Eesti järele, tuleb kaasata rahvusvahelise filmitööstuse ressursid, mille mitmesaja miljoni krooni suurune eelarvefinantseering kindlustatakse iga filmi jaoks stuudio, panga, õigusbüroo ja tarnetagatise süsteemis, juhul kui teatud arvu filmide arendamine finantseeritakse ise. Ainult nii saab kindel olla ettevõtmise ohutuses ning arvestada investeeringutesse paigutatud raha tagasisaamise ja tulu teenimisega.
Praegu on siiski tegemist täieliku utoopiaga. Kust oleks Eestil võtta need alustamiseks vajalikud 12 miljonit? Kuid samas – Peter Jacksoni “Sõrmuste isanda” näol sai tõeks Uus-Meremaa utoopia. “Sõrmuste isand” – milline kaubamärk! Milline reklaam riigile! “Samasugune mainekujundusabi kuluks ära ka Eestile,” usub Silla.
Eesti on olnud liiga kaua suurest maailmast ära lõigatud. Siin pole ka Austraalia-sugust lähinaabrit, kes oma maksusoodustustega suurstuudioid soojale mägismaale tootma meelitaks. Samas arvab Silla, et unistada ju võib. Ehk ilmub välja siinne Peeter Jaakson, kelle abiga leitakse Eesti kaardilt üles, et see väike riik hakkaks eksisteerima ka filmimaailma jaoks.

Jaanus Silla

•• Lõpetas 1990. aastal Tallinna 2. tehnikakooli fotograafia erialal, 1997 sai Brigham Young Universityst bakalaureusekraadi filmirežissööri erialal.
•• 1999–2000 läbis UCLA Law Schooli kursuse, jätkates BYU õpinguid filmitööstuse seadusloome alal.
•• On töötanud Los Angelese, Eesti ja Utah’ filmitööstuses. Lühifilm “Mr Callophor” võitis 1996. a Boise’i filmifestivalil esikoha. Filmis PBS P.O.V. soovil materjali kommunismi lagunemisest Eestis. Samuti on ta arendamas mitut filmiprojekti. Tal on kogemusi filmi tootmisfirma ülesseadmises suurstuudio alltöövõtjana Ameerika Ühendriikides.

Anne Marie Gillen

•• Anne Marie Gillen on Entertainment Business Groupi (EBG) arendus- ja produktsioonipresident. Tal on pikaajaline kogemus suurkino filmide ja televisiooni arendamises ning ta omab tihedaid suhteid paljude stuudiote, rahvusvaheliste levitajate, produtsentide ja näitlejatega.
•• Enne EBG-ga liitumist töötas Gillen Morgan Freemani firmas Revelations Entertainment tootmisdirektorina. Ta juhatas strateegilist finantseerimist ja Revelationsi projektide levitamist. Revelationsis töötamise ajal tootis ta filmi “Along Came the Spider” Paramountile, ning arendas “Port Chicago Mutiny” NBC Networksile. Samuti edendas ta iseseisvalt finantseeritud ja produtseeritud “Under Suspicioni”, kus peaosades Morgan Freeman ja Gene Hackman, firmale Sony Pictures.
•• Enne tööleasumist Revelations Entertainmentis oli Gillen Electric Shadow Productionsi tegevdirektor ja juhataja. Ta oli ka Electric Shadow’ finantseeritud esimese täispika mängufilmi “Green Fried Tomatoes” peaprodutsent. See linateos tehti Universalis ja seal osalesid filmitähed Kathy Bates ja Jessica Tandy. “Green Fried Tomatoes” teenis maailma kinodes 2,4 miljardit krooni, sai kaks Oscarit ja kolm Kuldgoobust.

EBG

Klientideks suured filmilevifirmad

•• Entertainment Business Group (EBG) on konsultatsioonifirma, mis on spetsialiseerunud äri planeerimisele ja finantseerimisele ning globaalse levi võimaldamisele oma iseseisvate produtsentide, pankade ja erafinantseerijate kaudu. Ettevõtte põhikliendid on keskmised ja suured iseseisvad produktsioonifirmad ja pikaajalise kogemusega üleilmsed filmileviettevõtted.
•• EBG lähtub oma teenuste pakkumisel täielikult samadest äripõhimõtetest ja tegutsemisviisidest, mida kasutavad oma töös filmitööstuse edukaimad tegijad, stuudiod, rahvusvahelised levitajad ning meelelahutustööstust rahastavad pangad.
•• Nende teenuste abil toimub iga globaalse filmiprojekti põhjalik ja läbimõeldud kavandamine, mis hõlmab filmi arenduse ja produktsiooni rahastamise, samuti meedia ning filmiga seotud toodete õiguste müügi.
•• EBG teeb selliste filmide arendust, produktsiooni ja levitamist, mille produtsenditulu ja produktsioonikulu suhe on vähemalt 2 : 1. Sellise põhimõtte kindel järgimine tagab, et iga film levib välisturgudele ning teenib kasumit.
•• Jaanus Silla väitel arendatakse Entertainment Business Groupi esindus vajadusel ka Eestis välja.

Kommentaarid

Ilmar Raag, Filmispetsialist, ETV juhatuse esimees:
Suurstuudiod ei suhtle võõrastega

Antud lähenemises on realistlikku arusaamist suurest filmiärist. Kõige aluseks on, et tänapäeval finantseeritakse filme harva ühest allikast, kuna riskid on liiga suured. Kuna ainsaks ülemaailmset filmilevimist garanteerivaks masinaks on Hollywoodi stuudiosüsteem koos kõigi oma erinevate harukontoritega, siis on peamised reeglid väga lihtsad. Esiteks ei suhtle suurstuudiod üldjuhul inimestega, keda nad ei tea. Risk sattuda petturite otsa on selleks liiga suur.
Marie Anne Gillen kuulub kahtlemata sellesse ringi, keda aktsepteeritakse A-kategooria (st esimese suurusjärgu) projektide kõnelustes. Muidugi ei ole ta veel Hollywoodi esikümne produtsendi hulgas.
Senikaua, kuni Hollywoodi investeerida nende mõistes väikesi summasid a la miljon dollarit, mis on hajutatud erinevate projektide peale, on risk finantsiliselt suhteliselt väike.


Tiina Lokk, Pimedate Ööde filmifestivali juht:
Asjal võib olla jumet

Kui see oleks puhtalt Eesti stsenaariumi järgi tehtud ja ameeriklane garanteerib levi, siis oleks võib-olla asjal jumet.
Arvan, et investorid ei jää oma rahast ilma, kui just tegu pole aferistiga. Kas nad nüüd sellega roppu moodi teenivad, on iseküsimus.
Eestile tuleks niisugune investeering vaieldamatult kasuks. Sest mis on meie filmide suurim häda? Meil puudub levi infrastruktuur. Kui on garanteeritud kas või minimaalne levi Ameerika turul, siis on loomulikult see 12 miljonit ikka võimalik tagasi saada. Kas ja kui pika aja peale ta 50 või 90 miljonit krooni tagasi toob, on iseküsimus.


Peeter Rebane, meelelahutusärimees:
Eesti kindlalt tagaplaanil

Riikide kohta pole kuulnud, kuid samas on tavaline, et näiteks Coca-Cola maksab teatud summa, et tema kaubamärk korraks filmist läbi käiks.
Suuremaid riske on investeerida filmitootmisse. Ütleme nii, et mina oma raha ei investeeriks, on kindlamaid kohti. Aga see sõltub riskivõtmise soovist.
Ja teistpidi, kuidas Eesti riik toetaks rohkem välisproduktsioonide toomist Eestisse. Enamik riike pakub maksuvabastusi või lausa subsiidiume selleks, et Hollywoodi tootjad tuleksid ja teeksid filme. Näiteks Lätis-Leedus selline tegevus aina elavneb, inglased ja ameeriklased filmivad Leedus juba aastaid seebiseriaale. Eesti on kindlalt jäänud tagaplaanile.